V vahetuse esimene päev 31.07

Hommikul
ärgates ei pruukinud taevas paista päike, ent sära laagrisse tulevate laste
silmis muutis ka kõige sombusema päeva eredaks. Eks igal perel ole oma lugu
Taevaskotta sõiduga, kuid seiklustega ette rutates : kui Raikko laagrisse
jõudis, polnud teisi veel kohal. Ta oli esimene – valitu, kellele langes
rivistusel au ja kohustus meie uhke lipp heisata. Seda muidugi alles hiljem,
kui kõik laagrilised kohal, arsti juures ülevaatusel käinud, tubadesse sisse
seadnud, vanematega hüvastijätuks kallistanud.. Nõndavõrd palju muutusi paari
tunni sees – põnev, eks ole? Tore oli näha nii palju poisse ja tüdrukuid, kes
rõõmsal meelel ootasid kasvatajate juhtnööre järgnevateks tegevusteks.
 Kahjuks esimese kogunemisega viibisime,
sest ootasime hilinejaid, kelleta ei tahtnud laagrit alustada. Samas polnud
hullu midagi, sest ajatäiteks mängisime nimemänge, et saada üksteisega
tuttavaks –  proovides meelde jätta
nägusid ja nimesid.
Meid jagati gruppidesse vastavalt majutusele: seminari- ja laagrimaja lapsed. Kasvatajad
tutvustasid end, neid on seekord seitse : Linda, Liisa, Stina, Merle, Veronika,
Janet, Hanna, pluss vanemkasvataja Kaisa ja juhataja Anni. Kõigile
kohalolijatele tehti selgeks, kuidas käituda hädaolukorras, mis on lubatud ning
mis mitte. Tegelikult saime kasvatajatega ise oma reeglistiku paika panna, see
tähendab, et teame täpselt, mida meilt palutakse ja oodatakse. Pärast  kogunemist saimegi ühisele rivistusele liikuda,
kus heisati lipp ja tutvustati päevakava.
Lõunalauas aitas lauakatmisel esimene köögitoimkond. Kel´ käed pestud, võisime
maitsvat seljankat süüa nii palju kui ise tahtsime/ jaksasime. Unustasin
siinkohal mainida, et kuna meid on ligi 80, siis peame einestama kahes satsis –
väiksemad ikka ennem.
Seminarimaja noored on pisut vanemad laagrimaja rüblikutest, mistõttu on ka meie
vaba aja tegevused erinevad. Näiteks laagrimaja poisid said rahvastepalli
loopida, vutti taguda, joosta ja rahmeldada, tüdrukud eelistasid rahulikumaid
seltskonna mänge, seminarimaja noored aga tegid rohkem meeskonna, mõtte- ja
sõnademänge – jutustades lugusid, peegeldades teisi, kasutades kujutlusvõimet.
Pärast õhtusööki oli kõik vahva, kurb ainult, et ilmaga ei vedanud. Algselt õhtusele
rivistusele kogunedes, oli meil plaan edasi minna Taevaskotta, seal anda ühiselt
püha laagrivanne, mänge mängida ja imetleda loodust. Kuid kuna enamustele ei
meeldinud mõte paar tundi vihma käes ligunemisest, siis jäime laagrihoonetesse
– lustisime hoopis toas.
 Esimese päeva lipulangetajaks oli
Krister, kes sai väärikalt ülesandega hakkama.
Kui päike loojumas ja taevas täis puna-roosasid pilvi, oli aeg väljas koguneda.
Kükitades (põlvitamiseks oli muru kole märg), andsime käsi südamel oma laagri
tõotuse. Oleme nüüd tõelised Taevaskoja laagrilised.